Fotokonkursi "Aeg olla eestlane" võidufoto autor Martiina Viil oma foto saamisloost

Pilt "Muinasjutu vägi" on tehtud Puhja laste folklooripäeval 2011 ja muinasjuttu kuulab minu endine õpilane Eliise. Folklooripäevale viis selle väikse neiu ja neli tema klassikaaslast minu kui õpetaja kiiks, mis on välja löönud just viimase aasta jooksul.

2010. aasta sügisel käsin koolitusel "Pärimuskultuur linnaruumis" ja selle üks korraldajatest, Tiina Konsen, viis kokku asjaolud, et olen õpetaja, rahvamuusikasõpruskonna Sinimaniseele laulja ja muidu aktivist. Tiina kutsus mind õpilastega Tartu noorte rahvamuusikapäevale Taaderandi Talisted. Kuna selline kogemus mul varem puudus, olin veidi kõhklev, kuid otsustasin siiski väljakutse vastu võtta. Et iga rühm pidi esitama mingi loo oma kodukandist, sai Matthias Johann Eiseni klassikalisest kogumikust "Esivanemate varandus" välja otsitud lugu Võnnu kihelkonnas järve põhja vajunud salapärasest kirikust. Hea sõbranna ja ansamblikaaslase Helen Kõmmuse abiga said leitud ka muistendi juurde sobivad regilaulud.

Lastele muistendi põhjal tehtud lühinäidendi ja laulude õpetamine polnud kerge, sest kohtusin nende õpilastega vaid pikapäevarühmas, kus nad olid juba tundidest parajalt väsinud. Pealegi tuli ju hoolitseda sellegi eest, et näidendis mitte osalevatel lastel (keda oli ülekaalus, kuna suuremal osal polnud võimalik saada transporti Tartusse) ka huvitav, lõbus ja turvaline oleks. Taaderandi Talistetel esinemine läks meil siiski suurepäraselt. Lapsed nautisid nii regilaulude laulmist kui rahvapillide meisterdamist ja vanade mängude mängimist. Need neli, kes kohale said tulla, jäid väga rahule.

Kui sama õppeaasta kevadel nägin õpetajate toas lauale jäetud kirja, et Puhjas toimub laste folklooripäev, polnud mul enam mingit kahtlust, et tuleb õpilastega ka sinna minna. Sama kirikunäidendit sai lihvitud ja trupi koosseis vahetus, aga kohale tuli ka üks nn vana kala, kellele Talisted Tartus olid sügava mulje jätnud. Laste silmad särasid ka Puhjas lauldes, tantsides, mängides ja, nagu näha kõne all olevalt pildilt, muinasjutte kuulates.

Paraku ei saa ma selles koolis enam edasi õpetada. Kui kahele koos minuga Puhjas käinud tüdrukule kooli lõpuaktusel teatasin, et võibolla me enam niipea ei kohtugi, ütles Liis Aleksandra tõsiselt ja täiskasvanulikult: "Oleks tore, kui ikka kohtuks. Mina tahan folkloorifestivalile minna!" See on üks ilusamaid komplimente, mis mulle kunagi on tehtud.

Just sellised vahvad folklooripäevad on tänuväärne viis tuua lapsi lähemale meie kultuuripärandile. Iga rahva muinasjutud, pillilood ja rahvalaulud kätkevad endas ürgset väge, mille avastamiseks peab olema omajagu aega ja tahtmist, kuid kes on kord juba sellele teele astunud, enam naljalt tagasi pöörata ei taha. Olen õnnelik inimene, et saan laulda kauneid regilaule meie ilusas emakeeles, ning anda neid laule edasi ka teistele. Sellel suvel õpetasime koos teise Sinimaniseele liikme Eva Väljaotsaga Palamusel regilaule välismaalastele, kes osalesid programmis Estonian Unique Roots of Culture. Nagu laste folklooripäevadele viimine, oli ka see suvekool minu jaoks tõeline aeg olla eestlane. Projektiks valmistudes oli alguses küll selline tunne, et oleme vaid kaks väikest tüdrukut, kuidas me neid suuri ja tähtsaid välismaalasi ikka õpetame. Aga Eva ütles väga ilusti: meil on neile kindlasti midaig õpetada, sest me oleme eestlased. Ja nii läkski: koostöö oli väga meeldiv, kusjuures kõigi lemmikuks sai ringmängulaul "Kes aias?". Lõpusimmanil koos välismaalastega regihitti "Laula, laula suukene" esitades oli tõeliselt uhke tunne mõelda, et just tänu meile viivad projektis oslaejad killukese Eesti kultuuri kaasa Lätti, Poola, Türki, Kreekasse, Rumeeniasse ja Saksamaale.

Tänan väga Naiskodukaitset sellise vahva fotokonkursi eest ja kõiki pildistajaid, kes oma huvitavaid pilte sellele konkursile saatsid. Kindlasti pani see paljusid mõtlema sellele, mida tähendab eestlaseks olemine, ja suurepärastelt fotodelt näeme palju erinevaid vastuseid. Aga millal siis on aeg olla eestlane? Meenub üks vana mõistujutt, mille tuuma võiks kokku võtta nii: kõige tähtsam aeg on praegu, kõige tähtsam inimene on see, kes on hetkel su kõrval ja kõige tähtsam tegevus on see mida sa hetkel teed. Tahaksin kõigile eestlastele soovida julgust ja tähelepanu elada hetkes, märgata kaasmaalasi enda kõrval ja teha hingega seda, mida me tõeliselt tahame teha!

Aitäh!